Mate ja miljon mahla

Just sai läbi hullumeelne Virada Cultural, São Paulo vastus Rio karnevalile. Kakskümmend neli tundi muusikat, teatrit, tsirkust, akrobaate, tantsu, kunsti, multimeediat; lisaks iga rahavaüritusega kaasaskäivaid purksi- ja pirukalette, keedetud maisi kärusid ja lõpmatu kogus õlut (ja sellega kaasnevat teadagi-mida).

Igal kohalkäinul on ilmselt oma Virada-elamus, kõik sõltus sellest, millisele üritusele suuna seadsid: üle 50 lava ja lugematu arv mitteametlikke esinemispaiku tegid peost mingigi suurema ülevaate saamise päris võimatuks. Iga tänavavahe taga ootas midagi uut: kas rahvast taga ajavad hiigelsipelgad; süva- või nagu siin öeldakse “erudiitmuusika” konsert või siis üsna üheselt you gotta get down to get high vana fungi ja hipihopi-biit. Aga mis ikka kirjeldada, vaadake parem fotosid.

Meie keskendusime jazz-lavale, kuhu olid teiste hulgas mängima kutsutud Brasiilia latin-fusioni legendid, kohe-kohe 70 saavad Hermeto Pascoal (tema isegi veel vanem), Airto Moreira ja Flora Purim, peale 60ndate bossat oluliseim Brasiilia eksportartikkel. Kolmik, kes mänginud küll koos ja eraldi, USAs kui kodumaal, kogunud kuulsust nii sooloesinejate kui stuudiomuusikutena, oli heas vormis.

Hermeto – vööni ulatuvate helevalgete juuste ja habemega albiinost jazz-gnoom jämmis sündil ja veidrate instrumentide fanaatikuna esitas veenva teekannu-puhkpillisoolo.

Airto seevastu kasutas lisatrummarit ning -perkussionisti ja istus vokaalimehena mugavalt oma komplekti taga, kuid kui aeg oli käes, siis oli ta soolo omaette klass: mitte mingi üle-komplekti-kolistamine vaid minimalistlik, kuid väga mõjuv polürütmiline mustrimäng. Ka tegi kunagine ravitsejate järeltulija vaid pandeiro-tamburiini kasutades ekskursiooni läbi Brasiilia muusika ajaloo: šamaanijoiust ekstaatilise sambaorkestini. Kuid mis oli puudu – berimbau!

Flora, Airto naise, kontsert oli eelneva jätk: samad pillimehed ning kogu pere laval: tütar Diana taustavokaalil ning tema mees Krishna Booker perkussioonil ja beatbox'imas. Esinemine kukkus välja üsna boheemlik, mikrofonid ei tahtnud töötada, asja võeti üsna vabalt ja räägiti pikalt publikuga, kuid vähemalt kaks lugu olid täielikud pommid: Uruguai kuulsuse Ruben Rada hispaaniakeelne ja poliitiline “Fingers”, mis kõlas palju paremini kui 1973. aasta originaal (saab siitsamast kuulata). Teiseks üllatuseks oli lõpulugu, Milton Nascimento kaunis flöödikeskne “Vera Cruz” (mida saab kuulata Kristjani Fantaasia-saatest).

Kuid mis toimub ülaloleval pildil? Siin on ülalnimetatud kolmik aastal 1968 New Yorgi Central Park'is, proovides koos jämmides Hermetole Rhodese elektriklaveri ostmiseks raha teenida.

…arvab meist ja meie raamatust Toomas Kiho Sirbis ilmunud massiivses 2009. aasta reiskirjanduse ülevaates. Aga meist pidi palju räägitama – kes ja kus?

Meie kolme aasta tagustele karnevalimuljetele tuleb nüüd uus peatükk otsa kirjutada. Rio teada-tuntud ja telekast ülekantud staadionikarnevalilt hakkab fookus järjest rohkem liikuma tänavakarnevalile, kus pidutsema ei pea mitte hirmkallist pääset lunastades, vaid pidu on kõikjal linnas: tervelt kaks nädalat esinevad siin isetekkelised blocod: väikesed amatöörlikud koopiad staadionil toretsevatest sambakoolidest. Mis siis, et kleit sai tehtud trikotaažitükist ja trummiks on ämber: ega siis pidu kehvem pole!

Selliste rohujuure-karnevaligruppide arv on aasta-aastalt kasvanud: seekord loeti kokku üle 400 bloco – ja need on linnavalitsuse poolt ametlikult registreeritud. Lisaks on ka meeletult “illegaalseid” blokke, tavaliselt favelade omi, kes pole asjaajamisega viitsinud vaeva näha. Kui nüüd veidi matemaatikat teha – pool tuhat gruppi, igaühel üks või kaks või kolm või rohkem defileed nädala jooksul siis on selge, et täiesti võimatu on näha pooligi gruppe.

Tegelikult polegi vaja kvantiteedile rõhku panna: kui päris aus olla, siis enamus gruppidest on päris ühesugused: staadionisamba hale koopia, kobedam tüdruk lipuga keerutama pandud, rütmigrupp laulmas-kolistamas tümpsuvat samba enredo marssi. Aga see ei tähenda, et üllatusi poleks, on superlahedaid ja väga originaalseid blocosid.

Kõigepealt Brasiilia Ruto Killakund ehk Orquestra Voadora, vonkrahlilik teater-tsirkus-orkester, kes kõrvetava päikese all korraldas võimsate funk-rütmidega etenduse, mängides James Browni ja Tim Maia covereid. Pidu olevat kuuldavasti pimedani kestnud.

Videol on näha ka kostüüme, siinses keeles fantasiasid: tänavakarnevalil on kõik, nii grupp ise kui ka enamus rahvast mõnda rüüsse riietanud. Lihtsamatel puhkudel ostetakse tänavanurkadelt odav litritega maskikene või parukas, kuid Voadora publik – peamiselt tudengitest ja muudest boheemintelligentidest koosnev kamp – oli aga rohkem pingutanud: seltskonnas leidus nii afronõide, muumiaid, supermane kui ka sanitare. Avatari sininahkseid Pocahontaseid ei jõudnud aga kokku lugeda.

Järgmine grupp on Rio Maracatu ja esinemispaigaks Rio romantiliseim, Lissaboni käänuliskitsaste munakivitänavatega Santa Teresa linnaosa. Kahjuks ei jõudnud me kohale õigel ajal, nii et nende esinemist saame koos teiega ainult videost vaadata.

Koos tänavakarnevali plahvatusliku populariseerumisega hiilivad ligi tavalised õllesummerlikud mured: prügi ja läbu; aga ka taskuvargad ja muidu tüütajad. Nendega püütakse siiski tegeleda: linnavalitsus paneb iga bloco taha käima koristajad ning proovib siia-sinna püstitada ajutisi käimlaid, kuid tihtipeale jääb sellest väheks: inimjõul töötav õlle-kuse pump on lihtsalt liiga võimas. Mitmed blocod kasutavad ka teist nippi: kuulutavad oma protsessiooni alguseks näiteks kell 4, aga tegelikult teevad selle juba kell 1 ära. Kui tunned kedagi, kes tunneb kedagi korraldajate hulgas, siis oled ilmselt õigel ajal kohal, kui ei, siis…noh, siis oled nagu meie ülalnimetatud Rio Maracatu ajal.

Ja lõpuks: ega tänavakarneval pole ainult inimestele mõeldud. Brasiilia keskklass on lemmikloomahull ning kassidele-koertele on oma karnevaligrupp nimega “Blocão” (cão = koer port. k).

Mõned näited, mida tegime ühel kenal veebruaripäeval Marajo saarel keset Amasoonase jõge:

• Sattusime esimest korda selle reisi jooksul kohta, mis meeldiks ka päris metsikut loodust ja “pärapõrgut” hindavatele reisisellidele: mõõnaaegne Amasoonase rannik, kus on veel paar viimast kõrgetel tokkidel indiaanionni ja siis kümnete kilomeetrite kaupa valget liiva, tokke, põhjamuda, mangroovi ja veidi eemal vihmametsa.
• Tundsime tsipa hirmu, et tõus tuleb peale ja Suur Amasoonas haarab meid kaasa, enne kui rattaga mangroovide vahelt tagasi sillale vingerdada jõame.
• Tundsime ka esimest korda Brasiilias nati jahedust kontides: paduvihmaga ujumast tulles, kui kindlasti yle 30-kraadise vee kõrval vast isegi alla 25ne õhk jahedalt näpistas :)
• Kohtusime mehega, kes teatas tagasihoidlikult, et tema pühvlikari on väga tilluke, kõigest 120 pead :)
• Kohtusime pühvitel sõitvat politseiüksust

Sama päeva menüü:

• Hommikusöök paduvihma eest varjus turuputka serva all, papagoilinaga laua ja lahke vanaprouaga: tapiocinha ehk väike tapioca – natuke plastisem pannkook juustusisuga ja värske guajaavimahl.
• Lõunaeine sama kehvakeses palmilehtedest katusega onnis Amasoonia rannal toreda pere keskel: üks suur krabi (kelle kest tuli meie kurvastuseks puust nuiaga ise katki lyya), kuhjaga kauss kyyslaugu-laimiga krevette ja loomulikult oad ning farofa, nendeta ei saa ju kuidagi hakkama.
• õhtuks hiiglaslikud avokaadod, kohalik pühvlijuustusai tomatiga ja järjekordne hull mahl, ehk oli mandaba seekord.

3–4 päeva Marajol kadusid kui lennates, kihutasime vanade Caloi ratastega külast külla, rannast randa, hoolega vaadates, et porilombis pikutavale vesipühvlile otsa ei kihutaks – neid tegelasi leiab siit sadu tuhandeid. Nende endi loomismüüt jutustab, et kari olla kunagi sajandeid tagasi uppuvalt prantslaste laevast saarele ujunud ja ideaalse elukoha leidnud. Ei tea kuidas tegelikult oli, aga sarviliste juust maitseb hea ja tunduvad sõbralikud tööloomad kah, kes siin Brasiilia kõige vaesemas kandis usinalt kohalikke aitavad.