Rio tänavakarneval sõnas ja videos
Meie kolme aasta tagustele karnevalimuljetele tuleb nüüd uus peatükk otsa kirjutada. Rio teada-tuntud ja telekast ülekantud staadionikarnevalilt hakkab fookus järjest rohkem liikuma tänavakarnevalile, kus pidutsema ei pea mitte hirmkallist pääset lunastades, vaid pidu on kõikjal linnas: tervelt kaks nädalat esinevad siin isetekkelised blocod: väikesed amatöörlikud koopiad staadionil toretsevatest sambakoolidest. Mis siis, et kleit sai tehtud trikotaažitükist ja trummiks on ämber: ega siis pidu kehvem pole!
Selliste rohujuure-karnevaligruppide arv on aasta-aastalt kasvanud: seekord loeti kokku üle 400 bloco – ja need on linnavalitsuse poolt ametlikult registreeritud. Lisaks on ka meeletult “illegaalseid” blokke, tavaliselt favelade omi, kes pole asjaajamisega viitsinud vaeva näha. Kui nüüd veidi matemaatikat teha – pool tuhat gruppi, igaühel üks või kaks või kolm või rohkem defileed nädala jooksul siis on selge, et täiesti võimatu on näha pooligi gruppe.
Tegelikult polegi vaja kvantiteedile rõhku panna: kui päris aus olla, siis enamus gruppidest on päris ühesugused: staadionisamba hale koopia, kobedam tüdruk lipuga keerutama pandud, rütmigrupp laulmas-kolistamas tümpsuvat samba enredo marssi. Aga see ei tähenda, et üllatusi poleks, on superlahedaid ja väga originaalseid blocosid.
Kõigepealt Brasiilia Ruto Killakund ehk Orquestra Voadora, vonkrahlilik teater-tsirkus-orkester, kes kõrvetava päikese all korraldas võimsate funk-rütmidega etenduse, mängides James Browni ja Tim Maia covereid. Pidu olevat kuuldavasti pimedani kestnud.
Videol on näha ka kostüüme, siinses keeles fantasiasid: tänavakarnevalil on kõik, nii grupp ise kui ka enamus rahvast mõnda rüüsse riietanud. Lihtsamatel puhkudel ostetakse tänavanurkadelt odav litritega maskikene või parukas, kuid Voadora publik – peamiselt tudengitest ja muudest boheemintelligentidest koosnev kamp – oli aga rohkem pingutanud: seltskonnas leidus nii afronõide, muumiaid, supermane kui ka sanitare. Avatari sininahkseid Pocahontaseid ei jõudnud aga kokku lugeda.
Järgmine grupp on Rio Maracatu ja esinemispaigaks Rio romantiliseim, Lissaboni käänuliskitsaste munakivitänavatega Santa Teresa linnaosa. Kahjuks ei jõudnud me kohale õigel ajal, nii et nende esinemist saame koos teiega ainult videost vaadata.
Koos tänavakarnevali plahvatusliku populariseerumisega hiilivad ligi tavalised õllesummerlikud mured: prügi ja läbu; aga ka taskuvargad ja muidu tüütajad. Nendega püütakse siiski tegeleda: linnavalitsus paneb iga bloco taha käima koristajad ning proovib siia-sinna püstitada ajutisi käimlaid, kuid tihtipeale jääb sellest väheks: inimjõul töötav õlle-kuse pump on lihtsalt liiga võimas. Mitmed blocod kasutavad ka teist nippi: kuulutavad oma protsessiooni alguseks näiteks kell 4, aga tegelikult teevad selle juba kell 1 ära. Kui tunned kedagi, kes tunneb kedagi korraldajate hulgas, siis oled ilmselt õigel ajal kohal, kui ei, siis…noh, siis oled nagu meie ülalnimetatud Rio Maracatu ajal.
Ja lõpuks: ega tänavakarneval pole ainult inimestele mõeldud. Brasiilia keskklass on lemmikloomahull ning kassidele-koertele on oma karnevaligrupp nimega “Blocão” (cão = koer port. k).
Brasiilia muusikasaated on tagasi
Oleme oma ümber-Brasiilia-reisidelt jõudnud tagasi stabiilsesse elukorraldusse, käime Sao Paulo ülikoolis ja keedame eestlasele kohaselt hommikust kaerahelbeputru.
Nüüd on aeg tagasi tuua meie eelmise Brasiilia-reisi traditsioon teha kodustele muusikasaateid: siit tuleb 50 minutit rariteetset kraami – fusionit, souli, funki ja jazzi. Ajastu, nagu ikka, on seitsmekümnendad.
Lisaks kodumaal välja antud muusikale uurime ka, mida lindistasid välis-brasiillased Euroopas ja ka vastupidi: kuidas tehti “brasiilia muusikat” Jaapanis ja Peruus.
Niisiis:
Kristjan Janseni Brasiilia muusikasaade 8 (46 MB MP3)
Lugude nimistu leiab siit ning varasemad saated on siin.
Triibuliste pükstega kaanestaarideks on saates figureerivad Peruu jazzimehed ja -naised – üsna aimatava nimega bänd Bossa 70.
Saarlased leidsid suure saare
Mõned näited, mida tegime ühel kenal veebruaripäeval Marajo saarel keset Amasoonase jõge:
- Sattusime esimest korda selle reisi jooksul kohta, mis meeldiks ka päris metsikut loodust ja “pärapõrgut” hindavatele reisisellidele: mõõnaaegne Amasoonase rannik, kus on veel paar viimast kõrgetel tokkidel indiaanionni ja siis kümnete kilomeetrite kaupa valget liiva, tokke, põhjamuda, mangroovi ja veidi eemal vihmametsa.
- Tundsime tsipa hirmu, et tõus tuleb peale ja Suur Amasoonas haarab meid kaasa, enne kui rattaga mangroovide vahelt tagasi sillale vingerdada jõame.
- Tundsime ka esimest korda Brasiilias nati jahedust kontides: paduvihmaga ujumast tulles, kui kindlasti yle 30-kraadise vee kõrval vast isegi alla 25ne õhk jahedalt näpistas :)
- Kohtusime mehega, kes teatas tagasihoidlikult, et tema pühvlikari on väga tilluke, kõigest 120 pead :)
- Kohtusime pühvitel sõitvat politseiüksust
Sama päeva menüü:
- Hommikusöök paduvihma eest varjus turuputka serva all, papagoilinaga laua ja lahke vanaprouaga: tapiocinha ehk väike tapioca – natuke plastisem pannkook juustusisuga ja värske guajaavimahl.
- Lõunaeine sama kehvakeses palmilehtedest katusega onnis Amasoonia rannal toreda pere keskel: üks suur krabi (kelle kest tuli meie kurvastuseks puust nuiaga ise katki lyya), kuhjaga kauss kyyslaugu-laimiga krevette ja loomulikult oad ning farofa, nendeta ei saa ju kuidagi hakkama.
- õhtuks hiiglaslikud avokaadod, kohalik pühvlijuustusai tomatiga ja järjekordne hull mahl, ehk oli mandaba seekord.
3–4 päeva Marajol kadusid kui lennates, kihutasime vanade Caloi ratastega külast külla, rannast randa, hoolega vaadates, et porilombis pikutavale vesipühvlile otsa ei kihutaks – neid tegelasi leiab siit sadu tuhandeid. Nende endi loomismüüt jutustab, et kari olla kunagi sajandeid tagasi uppuvalt prantslaste laevast saarele ujunud ja ideaalse elukoha leidnud. Ei tea kuidas tegelikult oli, aga sarviliste juust maitseb hea ja tunduvad sõbralikud tööloomad kah, kes siin Brasiilia kõige vaesemas kandis usinalt kohalikke aitavad.
KikaMele on Brasiilias tagasi
Tere sõbrad ja teised. Kika ja Mele on juba jaanuari teisest poolest taas pooleks aastaks Brasiiliasse pakku läinud. Kirjutada pole varem viitsinud, sest eks sisseelamine võtab oma aja ja pealegi, esimesed nädalad olime vanas heas Sampas (Sao Paulos) ja Rios, kulistasime lõputult troopilisi mahlu, et end vitamiinivormi ajada ja võitlesime lainetega. Kohtumine Tundmatuga algas alles paar päeva tagasi, kui maandusime meie jaoks tundmatus ahvatlevas rohelises Amasoonias.
Võtsime kümneks päevaks ette “kõigest” ühe osariigi, mis ikkagi kordi Eestist suurem. Para, just nimelt seesama koht, kust lapsepõlves pseudopähklitega sassimineva nimega parapähklid pärit on. Vitsutamegi neid turult kaasa ostetud suurest kotist aeg-ajalt, kõigi nende pupunjade, kupuassude ja assaii-hunnikute vahepeal. Pirnid-õunad on siin importharuldus, aga sadat sorti tundmatuid magusaid kerasid veereb siin vastu nii tänaval, turul kui isegi turu taga jõevees.
Para pealinn Belem on armas, sadamapiirkond kui mahakäinud ehk siis pigem moderniseerimata väike Lissabon. Linna kuulsaim atraktsioon on “Ver-o-Peso” (Vaata-Kaalu) turg, mis on tõesti võimas, kõikehõlmav ja ajaratast paar kena sajandit tagasi keerutav . Meie hommikud algasid plekk-kausist açai lürpimisega (Amasoonias enim levinud mari, teda saab palmi otsast ja ta katvat enamiku minimaalsetest toiduvajadustest, nii mugivadki kõige vaesemad indiaanlased ainult seda veidi mustikat meenutava taimeleent … Heal päeval koos kalaga. Rios, Sampas, aga ka Londonis on açai saanud trendijoogiks, mis pärast jõusaali musklit täidab).
Belemil on teine, tõsisem külg ka. Tundsime end seal veidi nagu Hondurase põhjaranniku linnades, kus pimedas hotellist välja astudes tekkis kahe minutiga kange soov otsekohe taksosse astuda. Belemis oli see soov veidi mahedam, tänaval liikus lisaks otseselt kahtlastele tegelastele ka mõni sõbralikum, aga ikkagi… Hiljem saime tuttavaks meie brasiillasest sõbra Tahira sõbrannadega Belem´s, kes kinnitasid me kahtlusi: nende iirlasest tuttavat oli Belemis paari kuu jooksul röövitud täpselt 18 korda…
Aga Belem sai ikkagi positiivseid punkte rohkem:
- suurepärane sambapidu “Casa de Gilsonis” ehk suhteliselt tähistamata Gilsoni majas linnaservas, kus julgelt 300 inimest suurepärase laivmusa saatel alates neljast pärastlõunal peo püsti panid
- borboletaarium ehk liblikamaja ja erkpunased haigrud kohaliku valitseva tööpartei loodud looduspargis linnaservas
- toredad vestlused ja asendamatud sisevihjed kohalikelt sõbrannadelt
Karneval peeti Belemis nädal varem kui mujal, isegi ajalooline tramm pidi sel puhul sambat tantsima. Meile oli aga palavus pähe löönud ja loobusime peost raske südamega. Sõitsime varahommikuse laevukesega Marajo saarele – maailma suurim jõesaar, keset Amasoonase jõge – aga karneval sai meid ikkagi kätte: linnavalitsuse kaunistatud peopraamidel, mis juba varavalges jõe peal valju mussiga edasi-tagasi kihutasid .
Nüüd naudime saareidülli, supleme imesoojas Amasoonases ja sööme vaheldumisi krabisid ja krevette. Magus elu.
Mele ja miljon mahla OPis
Ennäe, meie raamat pisteti telepurki – Karl-Martin Sinijärv, Kärt Hellerma ja Hannes Palang räägivad reisimisest ja raamatutest OPis, alates 15ndast minutist.
Mate Klassikaraadios
Mate ja mahlad tulevad 15:55, kohe pärast Tõnu Õnnepalu ja Arvo Pärdi tin-tini :)
Hakkab otsa lõppema :)
Tohoh, Apollos on meie teos kenasti läbi müüdud: http://apollo.ee/….php/1997683
Kuue nädalaga, pole paha… Kas nii algabki tee rariteedi-staatuse poole? :D
Veel kaks meediakajastust: Oma Saar ja Eesti Ekspress
Saaremaine Oma Saar kirjutas autoritest pikema loo ning Tõnu Kaalep “Eesti Ekspressist” kribas lühida arvutuse.
Sadhus "Mate"-juttu ajamas, õues suurem sadu
Pärast puusani lumes läbi poole Sõrve metsa sumamist tõi lahke bussijuht meid Kuressaarde ja saime Sadhu kohvikus end jälle päikeselisse Lõuna-Ameerikasse võluda. Täitsa mitu kena inimest olid end ka sajandi lumest välja kaevanud ja kohale tulnud.
“Ja siin all vasakul elavad pingviinid,” otsib Mele mingitki sidet väljas laiuva jõuluime ja meie raamatu vahel.
Tänu ka Kihelkonna vallavalitsusele, kes väärt kitarristi Tiit Pauluse tema talust traktoriga lumevangist välja tiris, et ta saaks Kuressaare rahvale bossa nova Eestisse jõudmise loo ette kanda. Nii sõnas kui ka kitarril! Aitäh, Tiit!
Ja tänud Rita Loelile fotode eest :)
