KikaMele on Brasiilias tagasi
Tere sõbrad ja teised. Kika ja Mele on juba jaanuari teisest poolest taas pooleks aastaks Brasiiliasse pakku läinud. Kirjutada pole varem viitsinud, sest eks sisseelamine võtab oma aja ja pealegi, esimesed nädalad olime vanas heas Sampas (Sao Paulos) ja Rios, kulistasime lõputult troopilisi mahlu, et end vitamiinivormi ajada ja võitlesime lainetega. Kohtumine Tundmatuga algas alles paar päeva tagasi, kui maandusime meie jaoks tundmatus ahvatlevas rohelises Amasoonias.
Võtsime kümneks päevaks ette “kõigest” ühe osariigi, mis ikkagi kordi Eestist suurem. Para, just nimelt seesama koht, kust lapsepõlves pseudopähklitega sassimineva nimega parapähklid pärit on. Vitsutamegi neid turult kaasa ostetud suurest kotist aeg-ajalt, kõigi nende pupunjade, kupuassude ja assaii-hunnikute vahepeal. Pirnid-õunad on siin importharuldus, aga sadat sorti tundmatuid magusaid kerasid veereb siin vastu nii tänaval, turul kui isegi turu taga jõevees.
Para pealinn Belem on armas, sadamapiirkond kui mahakäinud ehk siis pigem moderniseerimata väike Lissabon. Linna kuulsaim atraktsioon on “Ver-o-Peso” (Vaata-Kaalu) turg, mis on tõesti võimas, kõikehõlmav ja ajaratast paar kena sajandit tagasi keerutav . Meie hommikud algasid plekk-kausist açai lürpimisega (Amasoonias enim levinud mari, teda saab palmi otsast ja ta katvat enamiku minimaalsetest toiduvajadustest, nii mugivadki kõige vaesemad indiaanlased ainult seda veidi mustikat meenutava taimeleent … Heal päeval koos kalaga. Rios, Sampas, aga ka Londonis on açai saanud trendijoogiks, mis pärast jõusaali musklit täidab).
Belemil on teine, tõsisem külg ka. Tundsime end seal veidi nagu Hondurase põhjaranniku linnades, kus pimedas hotellist välja astudes tekkis kahe minutiga kange soov otsekohe taksosse astuda. Belemis oli see soov veidi mahedam, tänaval liikus lisaks otseselt kahtlastele tegelastele ka mõni sõbralikum, aga ikkagi… Hiljem saime tuttavaks meie brasiillasest sõbra Tahira sõbrannadega Belem´s, kes kinnitasid me kahtlusi: nende iirlasest tuttavat oli Belemis paari kuu jooksul röövitud täpselt 18 korda…
Aga Belem sai ikkagi positiivseid punkte rohkem:
- suurepärane sambapidu “Casa de Gilsonis” ehk suhteliselt tähistamata Gilsoni majas linnaservas, kus julgelt 300 inimest suurepärase laivmusa saatel alates neljast pärastlõunal peo püsti panid
- borboletaarium ehk liblikamaja ja erkpunased haigrud kohaliku valitseva tööpartei loodud looduspargis linnaservas
- toredad vestlused ja asendamatud sisevihjed kohalikelt sõbrannadelt
Karneval peeti Belemis nädal varem kui mujal, isegi ajalooline tramm pidi sel puhul sambat tantsima. Meile oli aga palavus pähe löönud ja loobusime peost raske südamega. Sõitsime varahommikuse laevukesega Marajo saarele – maailma suurim jõesaar, keset Amasoonase jõge – aga karneval sai meid ikkagi kätte: linnavalitsuse kaunistatud peopraamidel, mis juba varavalges jõe peal valju mussiga edasi-tagasi kihutasid .
Nüüd naudime saareidülli, supleme imesoojas Amasoonases ja sööme vaheldumisi krabisid ja krevette. Magus elu.
Post new comment