Mate ja miljon mahla

Just sai läbi hullumeelne Virada Cultural, São Paulo vastus Rio karnevalile. Kakskümmend neli tundi muusikat, teatrit, tsirkust, akrobaate, tantsu, kunsti, multimeediat; lisaks iga rahavaüritusega kaasaskäivaid purksi- ja pirukalette, keedetud maisi kärusid ja lõpmatu kogus õlut (ja sellega kaasnevat teadagi-mida).

Igal kohalkäinul on ilmselt oma Virada-elamus, kõik sõltus sellest, millisele üritusele suuna seadsid: üle 50 lava ja lugematu arv mitteametlikke esinemispaiku tegid peost mingigi suurema ülevaate saamise päris võimatuks. Iga tänavavahe taga ootas midagi uut: kas rahvast taga ajavad hiigelsipelgad; süva- või nagu siin öeldakse “erudiitmuusika” konsert või siis üsna üheselt you gotta get down to get high vana fungi ja hipihopi-biit. Aga mis ikka kirjeldada, vaadake parem fotosid.

Meie keskendusime jazz-lavale, kuhu olid teiste hulgas mängima kutsutud Brasiilia latin-fusioni legendid, kohe-kohe 70 saavad Hermeto Pascoal (tema isegi veel vanem), Airto Moreira ja Flora Purim, peale 60ndate bossat oluliseim Brasiilia eksportartikkel. Kolmik, kes mänginud küll koos ja eraldi, USAs kui kodumaal, kogunud kuulsust nii sooloesinejate kui stuudiomuusikutena, oli heas vormis.

Hermeto – vööni ulatuvate helevalgete juuste ja habemega albiinost jazz-gnoom jämmis sündil ja veidrate instrumentide fanaatikuna esitas veenva teekannu-puhkpillisoolo.

Airto seevastu kasutas lisatrummarit ning -perkussionisti ja istus vokaalimehena mugavalt oma komplekti taga, kuid kui aeg oli käes, siis oli ta soolo omaette klass: mitte mingi üle-komplekti-kolistamine vaid minimalistlik, kuid väga mõjuv polürütmiline mustrimäng. Ka tegi kunagine ravitsejate järeltulija vaid pandeiro-tamburiini kasutades ekskursiooni läbi Brasiilia muusika ajaloo: šamaanijoiust ekstaatilise sambaorkestini. Kuid mis oli puudu – berimbau!

Flora, Airto naise, kontsert oli eelneva jätk: samad pillimehed ning kogu pere laval: tütar Diana taustavokaalil ning tema mees Krishna Booker perkussioonil ja beatbox'imas. Esinemine kukkus välja üsna boheemlik, mikrofonid ei tahtnud töötada, asja võeti üsna vabalt ja räägiti pikalt publikuga, kuid vähemalt kaks lugu olid täielikud pommid: Uruguai kuulsuse Ruben Rada hispaaniakeelne ja poliitiline “Fingers”, mis kõlas palju paremini kui 1973. aasta originaal (saab siitsamast kuulata). Teiseks üllatuseks oli lõpulugu, Milton Nascimento kaunis flöödikeskne “Vera Cruz” (mida saab kuulata Kristjani Fantaasia-saatest).

Kuid mis toimub ülaloleval pildil? Siin on ülalnimetatud kolmik aastal 1968 New Yorgi Central Park'is, proovides koos jämmides Hermetole Rhodese elektriklaveri ostmiseks raha teenida.